Psüholoogiline nõustamine ja psühhoteraapia

Psühholoogiline nõustamine on professionaali ja abivajaja vahel abistamissuhtena toimiv protsess, mille käigus luuakse psüühika toimimist seletavatele tõenduspõhistele alusteooriatele ja psühholoogilistele põhimõtetele tuginevaid meetode ja suhtlusviise
teadlikult rakendades eeldusi vaimse tervise probleemide süvenemise või tekke ennetamiseks ning psühholoogilise heaolu hoidmise või taastamise toetamiseks.

Psühhoteraapia on professionaali ja abivajaja vahel abistamis- ja ravisuhtena toimiv protsess. Selle käigus luuakse eeldusi püsivateks muutusteks inimese mõtte-, tunde- ja käitumismustrites eesmärgiga parandada tema heaolu, toimetulekut ja arenguvalmidust.
Psühhoteraapia käigus rakendatakse teadlikult meetodeid ja suhtlusviise, mis tuginevad psüühika toimimist seletavatele alusteooriatele ja psühholoogilistele põhimõtetele.

Tõenduspõhine praktika, sh psühhoteraapia ja psühholoogiline nõustamine, põhineb parimal kättesaadaval teaduslike meetoditega kontrollitud teadmisel, psühhoterapeudi/spetsialisti kliinilisel kogemusel, kliendi individuaalsetel väärtustel ja vajadustel ning kultuurikontekstil.

Psühhoterapeut on väljaõppe läbinud ja oma pädevust tõendanud vaimse tervise spetsialist, kes eesmärgipäraselt rakendab psühhoteraapia meetode ja suhtlusviise. Psühhoterapeudid võivad olla erineva kutsetaustaga spetsialistid, sealhulgas kutsega psühholoogid, psühholoogid, psühhiaatrid, sotsiaaltöötajad ja vaimse tervise õed. Psühhoteraapia väljaõpe tähendab koolkonna/meetodi poolt sätestatud treeningprogrammi läbimist ja pädevuse tõendamise kriteeriumite täitmist, kusjuures väljaõppesse asumisel on nõutud aluspädevuste või alushariduse olemasolu. 

(Eesti Psühholoogide Liidu seletuskiri: Psühhoteraapia mõiste, psühhoterapeudi roll ja pädevus Eesti vaimse tervise süsteemis, 2026).